Libahundi JÄLG
Pakri saared. Rågöarna

Pakri saared asuvad mõni kilomeeter Paldiski linnast läänes, neid eraldab mandrist Kurkse väin ning Pakri poolsaarest Pakri laht. Saarte ja ümbritsevate laidude kogupindala on 24,7 km2. Huvitaval kombel on loode-kagu suunaliste pikerguste (mõlemad ca 6 x 2,5 km) saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² ja Suur-Pakri 11,6 km².
Ilmselt oli väiksema saare Suur-Pakriks nimetamise põhjuseks tollane suurem elanike arv ja paremad põllumaad võrreldes teise saarega. Pakri saartel laialt levinud pärimuse järgi tulid ümberasujad Rootsist Dalarnast, ajalooallikad ja keeleaines viitavad aga pigem Soome Uusimaa (Nyland) poole, kus Padise kloostril olid 14.sajandil suured maavaldused.
28. aprillil 1345 müüs Padise kloostri abt Nicolaus Suur-Pakri saare viiele rootslasele 34 marga hõbeda eest. Samal aastal ostis kolm rootslast 30 marga hõbeda eest Laoküla mõisa maad. Ostu-kirjades on märgitud, et uued omanikud kasutavad maad ”rootsi õiguse” (ius Svecicum) alusel. See tähendas eelkõige isiklikku vabadust, põlvest põlve edasi antavat asustusõigust ning kindlamalt fikseeritud makse. Ka Väike-Pakrile asusid elama rootslased, kuid kirjalikku maaostulepingut neil polnud. Sellest tulenes kahe saare juriidilise staatuse vahe, mis omandas olulise tähenduse pärisorjusliku surve tugevnedes. Erinevalt Suur-Pakrist, mis oli üks Padise kloostri vakustest, kuulus Väike-
Pakri ühes Pakri poolsaarega keskajal Keila ordumõisa juurde. 1622. aastal läänistas kuningas Gustav II Adolf Padise kloostri maad koos Suur-Pakri saarega Riia bürgermeister Thomas Rammile. 1628. aastal ostis Ramm Keila kroonumõisalt ka Väike-Pakri saare. Padise mõisaga jäid saared seotuks 20. sajandini.
Pakri saarte ajalugu läbib visa võitlus oma õiguste eest. Kui enam muu Padise härraste
ülekohtu vastu ei aidanud, otsiti õigust Rootsi kuninga, hilisemal ajal aga Vene tsaari juurest. 1555. aastal käisid Suur-Pakri talupojad kaebamas Gustav Vasa juures, oma nõudmistega käidi Stockholmis ka kuninganna Kristina ja kuningas Karl XI ajal. Suureks võiduks vene ajal suurenenud mõisa surve vastu oli Justiitskolleegiumi otsus aastast 1770, millega kinnitati, et Thomas von Ramm ei või Suur-Pakri talupoegi kohelda pärisorjadena. Erinevalt eelkäijatest mäletati Pakril viimaseid Ramme rahvasõbralike ja leebete härrastena. Elu saartel kulges üpriski suletud ringis. Mõisaga puututi kokku saagikoristuse ajal teotööl ning kui härra oma kaaskonnaga saartele makse sisse nõudma tuli (herrhålde). Sisemise elukorralduse küsimusi otsustati Pakril ühistel nõupidamistel, asjaajamisel esindas saarerahvast saarevanem (varem kubjas, rts. ålderman, länsman). ”Suur maailm” murdis sisse Vene ajal seoses sõjasadama ehitamise ja Paldiski linna rajamisega. 
Sajanditega kujunes saartel välja rikkalike traditsioonidega rahvakultuur ning oma
keelemurre, mis Suur- ja Väike-Pakril oli mõnevõrra erinev. Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934. aastal 354 inimest ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses
koduloomuuseum. Eestlased pole seal kunagi elanud. Paraku lõppes idüll aastal 1940, kui kogu elanikkond sunniti kodudest lahkuma (tagasi Rootsi), külad hävitati ja saared muudeti Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks ning Varssavi pakti maade lennuvägede õppepommitamise polügooniks. Koos sõjaväelinnakutega ehitati 1952. aaastal
ka üle 10 ha suuruse Langgranne laiu kulgev saari ühendav tammtee.
Saari pommitati viimati veel 1992. aastal, juba suveräänse vabariigi ajal, kuid siis õnneks peamiselt õppemürskudega, mistõttu loodus enam eriti ei kahjustunud. Kuna aga saartele loobiti väga erinevat tüüpi hävitusrelvi – alates tavalistest pommidest, lõpetades bioloogilise relva ning tuumarelva makettidega – on kerge mõista, mis sai allakukkunud lennukites viibinud lenduritest. Saartel kõndiminegi oli ohtlik, kuna iga hetk võis hooletust sammust õhku lennata. Lennuki allakukkumine käivitas ahelreaktsioonina ümbruses vedelevate lõhkekehade plahvatamise. Selles tulepõrgus ei saanud keegi ellu jääda!  Lennukiosasid ja -vrakke leidub saarel kõikjal. Kõrges rohus ringi kahlates pole imestamist väärt, kui mõnele lennukikere jäänusele komistad. Hukkunud lendurid maeti suure saladuskatte all Paldiski linna kalmistule, samasse, kus puhkasid ka läänerannikul uppunud allveelaeva meeskonnaliikmed.

Loodus:
Suur-Pakri saarel on paekalda kõrgus kuni 8 m, Väike-Pakril kuni 17 m. Panga jalamile on kuhjunud suured mere poolt kaldu olevad paeplaadid. Lubjakivipangaste allavarisemist soodustavad kivimeid läbivad ristuvad püstlõhed. Varinguid põhjustab mere murrutus. Väike-Pakri idakaldal ning Suur-Pakri põhjakaldal on looduslik paekivist trepjas astang. Liivaranda saartel sisuliselt ei ole. Küll paljastub liiva mõnel pool saarte lähistel merepõhjas. Saarte vahel väinas leidub ravimuda, mida 20. sajandi algul ka mandril kasutati.
Paekaldal avanevate arvukate allikate vesi pärineb saartel paelõhedesse imbunud
sademeteveest. Valdavalt on tegemist pindalalise allikaimbega, vett nõrgub pikkadel
paekalda lõikudel. Kuni 1939. aaastani saartel elanud pakrirootslased tarbisid joogivett kuni 8 m sügavustest salvkaevudest. Nõukogude okupatsiooni ajal võeti joogi- ja olmevett kuni 20 m sügavustest süvenditest, kuhu enne lahkumist kuhjati militaarjäätmeid. 
Austa Pakri saarte unikaalset loodust ning ära kahjusta seda oma tegevusega! Arvesta, et saarel on mitmeid kaitsealuseid liike ning nende häirimine ja/või kahjustamine toob lisaks saare eluslooduse rikkumisele ka erinevaid karistusi. Hoiame meie unikaalset loodust! Pakri maastikukaitseala territooriumil tohib lõket teha ainult maaomaniku eelneval nõusolekul.
Saartele prügi jätmine ei ole lubatud! Prügi, sh. taara, tühjad pakendid jmt, tuleb saartelt lahkudes endaga kaasa võtta! Militaarseid objekte on soovitatav ainult vaadata ja mitte neisse omapäi siseneda. Saartel puudub arstiabi!

Võimalike lõhkekehade leidmisel tuleb arvestada, et kuigi saared on demineeritud, võib seal siiski leiduda ohtlikke lõhkekehi. Kahtluse korral on parem võimalikke lõhkekehi mitte puutuda ning leiust informeerida kohalikke, kaptenit või politseid.
Kõrgel pangaserval jalutades tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, sest alt tühjad ja pragunenud paekihid on varinguohtlikud. Mahajäetud külades asuvate talude ümbruses on ohtlikud sügavad kaevud, olge liikudes väga tähelepanelikud!
Tänapäeval toimub saartel kariloomade kasvatamine. Peamiseks tõuks on Hereford ja Šoti mägiveis (Highland cattle). Pakri Rannad seltsing kasutab oma maid põllumajanduses, taastatakse vanu teid, ehitatakse elumaju ja restaureeritakse kirikuid. Seltsi väärtused põhinevad eesti ja rootsi põllumajandustraditsioonidel, seda koos kaasaegsete mahepõllumajanduse põhimõtetega.

Kasutatud allikad:
http://home.aland.net/bosse/pakri.htm
https://pakrisaared.ee/
http://pakrirannad.eu/