Prangli

Prangli kevadetapp sai tehtud!
Kuigi tundus, et see saar on neetud ja sinna ei õnnestugi orienteerujaid viia- sest:
kaks aastat oli probleem covidiga - ja siis kui see häda sai seljatatud- ilmusid eiteakust hirmsad idatuuled, mis 21.maiks välja kuulutatud ürituse taas nurjasid... No see viis tuju täiega nulli ja kogu tehtud töö tundus suht mõttetu, sest ikka nii paljudele see uus kuupäev ju enam ei sobinud... ja siis algas ka 28.mai hommik sompus taeva ja vihmasajuga...seega katsumuste rada tundus justkui loogilises järjestuses üha jätkuvat...
Aga siis jõuti saarele ...Ja kui esimese stardi rahvas sai veel pisukese vihmasabinaga teele asuda, siis teiseks stardiks oli taevas selge ja päike kuldas Prangli ja sellel ringisibavad jäljekütid heldelt üle.
Oli tõesti ilus! Rõõmsad näod ja rahulolevad pilgud peale läbitud punktide ja kilomeetrite kokkulugemist. Asi oli igatahes seda pingutamist väärt!
Suur ja südamlik aitäh kõigile, kes selle teekonna ette võtsid ja meiega koos imetoreda laupäeva imevahval saarel veetsid!

Libahundi tiim tegutseb nüüd juba innukalt Armeenia sügisetapi nimel! Olete ikka oodatud meiega liituma!

Hei, rogainijad!

Homse, 28.mai Prangli etapiga seoses mõned meeldetuletused:
Palun varuge piisavalt aega, et jõuda õigeaegselt Haabneeme VIMKA parklasse, kust bussid viivad Leppneeme sadamasse vastavalt bussi täitumisele. Esimene buss väljub kl.7.00 ja viimane buss 15 min enne laeva väljasõitu sadamast! Laeva võtke kaasa vahetuseks kuivad riided, jalanõud, varuga joogivett. Saarel on pakihoid.
Palun pange valmis paras sularaha bussisõidu (3€) või sadama eriparkla (8€) eest tasumiseks. Tasutakse laevas, kus jagatakse ka kaardid ja käepaelad, SI-pulgad. Võtke kaasa marker teekonna planeerimiseks!

Seekord on rajal vajalik mõne ülesande sooritamiseks ka nutitelefon! Ja ühes lisaülesande punktis võib vaja minna kas sularaha või pangakaarti (ülesande sooritamine rangelt vabatahtlik).

Kõik, kes tellisid kõrge kliirensiga autole koha sadama lähedal, teie koht on olemas ja uuesti üle tellima ei pea!

Ajakava 28.05.2022

Leppneeme sadamas puudub parkimisvõimalus!

Sügisetapp  2022 toimub 22-30.oktoobril Armeenias. Täpsem info lähiajal.

Prangli saar

https://prangliresto.ee/pranglist/

http://www.pranglisaar.ee

https://kelnase.viimsi.ee/et/vaatamisvaeaersused/prangli-laurentsiuse-kirik/12

Prangli saar asub Põhja-Eesti rannikumadalikkul, Leppneemest 10 km kirdes, mida liigestavad arvukad lahed, neemed ja poolsaared, olles valdavalt orienteeritud kagust loodesse. Niisugune nähtus on tegelikult hiiglaslike jäämasside liikumise käekiri, mis on säilinud jääajast tänapäevani. Neemed ja poolsaared jätkuvad merepõhjas künnistena ja kerkivad saarte ning karidena taas veepinnale. Sagedamini aga moodustuvad salalikud leetseljakud – alaline varitsev oht kalurile ja laevnikule. Ihasalu ja Kaberneeme poolsaare mõttelisel pikendusel trotsivad laineid viis saart, tungides ebaühtlase kivise keena Soome lahte. Loodest alates on need Koipsi (0,34 km²), Rammu (1,03 km²), Aksi ehk Väike Prangli saar (0,54 km²), Prangli saar (6,44 km²) ja Keri (0,05 km²)  
Prangli saar, nagu ta naabersaaredki, hakkas kerkima merepõuest Läänemere limnea staadiumi teise järgu ajal, s.o. umbes 3500 aastat tagasi. Üha kasvades neotektoonilise maakerke tõttu, on ta võtnud oma tänase, kuid mitte lõpliku kuju: meri annab järjest enam maad vabaks. Kui näiteks möödunud sajanid teisel poole merekaardil näeme Leigarit iseseisva laiuna, siis nüüd on ta muutunud neemeks. Vanemad inimesed mäletavad, et lained mühanud nii mõnelegi taluõuele palju lähemal kui praegu. Tõsi, veel ajavad tormitõusud merd rannaniitudele, ent üleujutused jäävad ajutiseks. Prangli saar kasvab. Saare geoloogiline ehitus on Eesti kohta küllaltki erandlik: siin lasuvad kvaternaarsed, Maa noorima geoloogilise ajastu setted otse kristalsel vundamendil. Senistel andmetel esineb säärane nähtus meil veel ainult Meriväljal.
Reljeefilt on Prangli tasane, kerkides vaevumärgatavalt kagus ja idas. Põhimaterjal on liiv ja jäme kruus. Läänes ja loodes leiame munakalist moreeni , kirdes satume tuiskliivadele. Kõikjal aga tabab silm igas suuruses, värvis ja kujus rändrahne. Eriti rikkalikult on kivimürakaid puistatud Liimeneeme, Eeslahe ja Nullikari randadele. Jahukaril asetseb Lambakivi, mille pinnal lohukesed nagu lamba sõrajäljed . Mölgineeme juures seisavad Laeva-, Konna- ja Vinnakivi. Vanakabelineeme kohal meres on Hundikivi – seal tapetud kunagi suur hall hunt. Ülesaarelõukas trotsib laineid lauana lame ja madal Laiakivi. Inimese parema jala jälg paistab Punasel kivil Kõrvemetsas, vasaku jalaga on astutud Kotkakivile Järvesoometsas. Estalirannas uppus laulatuselt saarele tagasi purjetanud noorpaar, rändrahn sel paigal kannab Peiukivi nime. Kiburikari jätkub vee all Nõiakivisäärena ning sirutab lainetest välja Nõiakivi, mis veel vanavanaisade aegu öösiti salapäraselt hiilanud.

Siin-seal leidub soosetteid, andes tunnistust kunagistest rannajärvedest. Pranglil kannab soo nime iga pisemgi liigniiske lohuke. Liivsääreneemel on Üllivasoo, Mölgineeme juures Mölgisoo, Aukuranna taga Alesoo, Innuneeme kandis Suuressoo, Ülesaareranna kõrval Väessoo, üsna pisikesed on Praaganiidi-ja Uhasoo. Rohkem huvi pakuvad Järvesoo ja Mustakoopasoo. Neist esimese kohal virvendas mitmesaja aasta eest nüüdseks kinnikasvav Toomikajärv. Siis tuli keegi mõttele kaevata kuivenduskraav ning nüüd näeb veesilma üksnes kevaditi või pärast ohtraid vihmu. Aga paarsada aastat tagasi, seda tunnistab 1751.a. kaart, oli Toomikajärv sopilise kontuuriga ja küllaltki suur. Samal kaardil märkame Prangli lõunaosas teist järve. Praegu lirtsub seal Mustakoopasoo, mille keskel kaks Mustakoopajärvedeks nimetatud tümapõhjalist loiku. Neid ühendab lähedase lahesopiga — Mustakoopalõukaga — niretaoline Mustakoopajoom. Kuid eelmisel sajandil oli Mustakoopajoomes saare parim sadamakoht, kuhu päevavalges sõitsid sisse kalapaadid, öös ja udus aga paadid Soomest salakaubana toodud soolaga. Keegi ei oska enam seletada, miks on paigal säärane kummaline nimi. Ei ole ju olemas mingit koobast, rand on madal ja luidetetagi. Ehk oli lähedases võsas salakaubitsejate või koguni mereröövlite peiduurgas? Mustakoopajärvedest mõnevõrra ida pool leiame veel ühe veesilmadega lohu — Leetseljaioigu, kunagise jäänukjärve aseme.

Prangli kõrgeim punkt on Kullamägi, ulatudes merepinnast umbes kümne ja jalalt mõne meetri kõrgusele. See asub Ülesaareranna lähedal kaupluse juures ning moodustab osa Ülesaaremäest, luitekõrgendikust. Rahvas teab rääkida, et sinna olevat maetud mereröövlite kulda. Eelmisest mõnevõrra madalam on Suuressoomägi samanimelise soo ja Alesoo lähedal. Künkal elanud mereröövlite kange naispealik Helena.

Taimkate saarel on mitmekesine. Ida- ja kaguosas on palu- ja nõmmemännikud, kesk- ja lääneosas laiuvad puisniidud sangleppade, sookaskede ja pihlakatega. Mere ääres, eriti läänerannikul, on soolalembese taimestikuga rannaniitusid. Kirdesse aga jäävad lausa taimkatteta Iiivased alad. Peale suuremate puude hakkab silma kadakaid, pajuvõsa jo paakspuid. Metsarikkustest mainigem pohli, mustikaid, männiriisikaid ja puravikke. Prangli jääb lääne- ja idapoolse levikualaga taimeliikide piirile. Kukemarja taime on kohati üsna tihedasti ja enamasti mitmemeetrise läbimõõduga ümarate vaipjate laikudena. Soistes paikades on leitud lääne Eestile iseloomulikku porssa. Huvitavamatest taimedest märkigem rand-ogamaltsa, harilikku soolarohtu, soolikarohtu, randluga, haisvat jooksjarohtu ja täpilist käppa. Roomavat metsvitsa, mida Eestis just kõikjal ei esine ja mille kasvukohana taimemäärajad annavad järvekalda ning niiske niidu, kasvab Prangli päris kuivadel metsaalustel. Ja kui juba metsast jutt, siis teadkem, et siinne männik on pinnase- ja tuulekaitsemetsana range kaitse all! Pranglis korjatakse metsast vaid hagu ja tuulemurdu, kütte- ja ehituspuit tuuakse mandrilt.

Loomastik on kasin. Harva volksab rohus jänes või hüppab oksalt oksale orav, veelgi harvemini tuleb jääd mööda saarele rebane. Viimane hunt lasti maha 1890.a. Siile oli vanasti nii palju, et neid rästikute hävitamiseks Soomegi viidi, nüüd aga on siilide arv märgatavalt kahanenud. Seevastu on rohkesti siginenud mügrisid (vesirotte). Nad on haaranud oma valdusse peamiselt haritud maad. Juba on pranglilased mügride survel likvideerinud oma kartulipõllud Tiirlool ja Seinakaril. Raske on nendega võidelda, kuigi lisaks kassidele on ka Prangli koerad agarad mügrisid püüdma. Rohkem on saarel linde: ligi 40 liiki ranna- ja veelinde  ning 9 liiki värvulisi. Valdavalt leiame naeru-, hõbe- ja kalakajakat, jõgi- ja randtiiru, tuttvarti, tõmmuvaerast, punajalgtildrit, hahka, Iiivatülli, meriskit, kiivitajat, koovitajat, põldlõokest ja linavästrikku. Suitsu- ja räästapääsukeste arv aga on viimasel ajal märgatavalt vähenenud. Läbirännul peatuvad Prangli rannavetes luiged, haned, kosklad, aulid ja vardid.

Prangli on ainus saar Eesti põhja­rannikul, kus on säilinud veel põlisasustuse järjepidevus. Kui enne Teist maailmasõda oli Eestis üle 30 asustatud saare, siis praegu on püsiasustusega väike­saari vaid kümmekond. Nagu teistel Eesti väikesaartel on Prangliski Iäbi aegade rahvaarv kõikunud, kuid arvatavasti see üle 500-600 inimese kunagi tõusnud ei ole. 1934. aastal elas saarel 469 inimest. Teise maailmasõja ajal aga langes see arv järsult. 1944. aastal põgenes üle Soome lahe 41-st perest 109 täiskasvanut ja 33 last. Tol ajal elas ühes talus mitu põlvkonda koos ning sellest võib järeldada, et osa pereliikmeid jäi kodu hoidma, enamasti vanemad inimesed. Seega tõi nooremate saareelanike lahkumine Pranglist kaasa rahvastiku vananemise. Aastal 1974 elas saarel 179 inimest.
Aastatel 1945-1992 asus saarel Nõukogude armee sõjaväeosa, mistõttu paljud Prangli naised abiellusid teisest rahvusest meestega, kes jäid saarele mõneks ajaks elama, aga lõplikult kohaneda ei suutnud. Nõukogude korral ei õnnestunud lõhkuda siinsete elanike traditsioone. Just range piiride valvamine lasi pranglilastel omatahtsi elada: käidi kirikus, peeti pühapäeva ja kiriklikke pühi.
Lapsi on koolitatud saarel juba üle 140 aasta. Esimesed koolmeistrid olid saare oma mehed, kes õpetasid Iapsi oma talus ja oma raha eest. Koolmeistrid lugesid kirikus jumalasõna, mängisid orelit ja olid ka kõvad kalamehed ning hülgekütid. Lastel pruukis vaid mainida, et kuskil on hüljest nähtud –kui tunnid jäeti ära.

Praegu on Pranglis põhikool, kus viimase kolmekümne aasta jooksul on püsinud õpilaste arv enam-vähem stabiilsena. Peaaegu kõik Prangli Põhikooli lõpetajad on jätkanud mandril kesk- või kutsehariduse omandamist.

Laste arengu seisukohalt on Prangli keskkond ideaalne, sest enamikul lastest on lisaks vanematele ka vanavanemad käeulatuses. Tööd, eriti suvel, jätkub küllaga, sest oma tarbeks peetakse loomi, kasvatatakse kartulit ja aedvilja. Koos vanematega tehakse jõudumööda koduseid töid ja käiakse võrgul. Isad võtavad lapsed kaasa linnujahile, mis on tänapäevani suurema osa saare meeste lemmikharrastus. Igipõline komme on siin laarikul käimine — pärast tormi otsitakse mererand läbi, et iga vähegi väärtuslik puunott või muu leid koju tuua. Vanasti märgistati iga leitud asi oma peremärgiga. Siiani peetakse kinni igipõlisest tavast, et keegi võõrast vara ei himusta. Tüdrukud õpivad vanaemade kõrvalt käsitööd ja muid koduseid tegemisi, mis on saartel olnud ikka naiste päralt. Prangli põliselanikud, kes siin juba pere loonud, ei soovi saarelt lahkuda. Lähevad noored, kes leiavad mandril paremad eneseteostamise võimalused, ning see toob kaasa saare elanikkonna kahanemise ja vananemise. Saare pered on olnud aastate jooksul väga püsivad ja lasterohked. Viimastel aastatel on aga sündivus järsult langenud, kuna noori peresid juurde ei tule. Prangli saare elanikud tajuvad ohtu, et õige pea võib katkeda põlisasustuse järjepidevus. Seda näitab vaid aeg, kas Eesti riigi regionaalpoliitika suudab toetada püsiasustuse säilimist väikesaarel ja kas uuel põlvkonnal õnnestub jääda Prangli järjepidevuse kandjaks.

Juba sajandeid on siinsetele elanikele andnud leiva lauale füüsiliselt raske kaluritöö. Kalapüük oli perede peamine sissetulekuallikas. Tihti pidi kalaotsingutele Pranglist kaugemale sõitma, kas siis Soome poole või Naissaare äärde. Kel Naissaarel sugulasi elas, läks kohe mitmeks nädalaks oma paatide ja võrkudega võõrsile. Noored käisid Naissaarel suviti raha teenimas, võrku parandamas ja lapsi hoidmas, sest seal oli võrreldes Prangliga elujärg palju parem: talud suuremad, maad ja kala rohkem ning linn ka lähemal. Suvel käidi mandril sulasteks ja nii kujunes välja tutvusringkond, kellega mandril kaupa teha. Talvel püüti jää peal turska ja müüdi kokkuostjatele, kes müüsid selle linnas edasi. Veel 20. sajandi alguses käidi öösiti gaasilambi valgel ahinguga haugi- ja angerjapüügil. Siiga ja lõhet siis ei olnud, kuid haugi ja angerjat sai ka võrkude ja rüsadega püüda ja ära müüa. Kilu-räimepüügi aeg oli 20. sajandi algul eriti raske, sest kala pidi ise oma paatidega linna viima. Õhtul lasti võrgud merre, keskööl tõmmati välja, nopiti kalad ära ja võrgud lasti uuesti vette. Hommikul vara sai teise saagi. Kalad korjati rannas männijuurtest punutud korvidesse, pesti merevees puhtaks ja valati kastidesse, millega saadeti Tallinna. Seal aitasid sadamatöölised kalad maale tassida ja turule viia. Maga­miseks praktiliselt aega ei jäänudki. Naised käisid vahepeal kodus süüa tegemas ja loomi talitamas, siis tulid tagasi, et katkiseid kala­võrke nagide all parandada, sest õhtul merele minnes pidid võrgud korras olema. Eks jõulude ajal maga, trööstiti ennast. Laupäeva õhtul merele ei mindud, siis sai ühe öö korralikult magada.

Kunagi käidi kala püüdmas perekonniti purjepaatidega, igal perel eri värvi puri paadil peal. Kuid juba 1921. aastal üritati grupeeruda ja asutati Prangli kalameesteselts. Seegi organisatsioon lagunes kasi­nate sissetulekute tõttu. 1949. aastal loodi kolhoos Noor Kaardivägi, 1961. aastal ühines see S. M. Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosiga ja kalurite elu paranes märgatavalt: jätkus tööd ja leiba. Alates aastast 1993 tegutseb Pranglis kalandusühistu.

Kaheksakümnendate aastate alguses hakati Kirovi kolhoosis räime asemel turska püüdma ja naised said uue töö — tursarookimise. Suurte ja talvel lisaks ka külmunud turskadega polnud just kerge hakkama saada, aga kümmekond naist ikka ametit pidas ja sealhulgas oli ka päris noori tüdrukuid. Kui turska jäi meres vähemaks, pani kolhoos naised kindaid kuduma. Normid olid suured: paar päevas ja kel eluaegsest raskest tööst näpud kanged, maadles kinnastega kodus poole ööni. Kui kolhoos mandril lambakasvatusele lõpu tegi, polnud naistel enam millestki kindaid kududa ja neid õpetati ümber hoopis kindaid õmblema: loodi õmblustsehh, mis töötas kuni kolhoos lagunes.

Prangli väikesed põllumaalapikesed asusid vanasti õuedest kauge­mal, kuskil metsa või mere ääres. Seal kasvatati oma pere tarvis kartuleid ja porgandeid. Kapsad ja kaalikad osteti linnast turult. Mõnel talul asus kelder kohe mere ääres, et paadilt aedvilja kaugele poleks vaja kanda. Talvel sai seda siis vähehaaval koju viia, kuidas vajadust oli. Suurematest peredest käisid lapsed suviti ka mandril taludes abiks ja said tasuks toidukraami: kartuleid, kapsaid, kaalikaid ja isegi herneid ning pähkleid. Maal käidi toidukraami vastu vahetamas ka kala, põhiliselt 20-25-Iiitristesse puunõudesse soolatud kilu ja räime. Otra ja nisu kasvatati väga vähe, leivavili toodi kõik mandrilt ja siis jahvatati oma veskis, kel oli. Peamiselt osteti valmis jahu. Väikese mootorpaadiga sõideti Tallinna Kalaranda, vahel võeti ka soolatud kala või võid müügiks kaasa. Enamasti osteti vajalik kaup turult. Pärast lasti käru- või voorimehel kraam paadile tuua. Isegi metsamarju, mustikaid ja pohli, pidi turult ostma, sest Prangli marjad sõid lehmad-lambad ära.

Kevadeti mindi turule põrsaste järele, need kasvatati piima ja jahuga sügiseks suureks, vaid üksikud pered ostsid põrsad odavama hinna pärast juba sügisel. Ühest-kahest seast pidi jätkuma soolatud liha terveks aastaks. Piima saamiseks peeti enamasti kahte lehma, lisaks kasvatati ka üks mullikas ületalve. Lambaid peeti rohkem villa ja nahkade tarvis, aga ka toidulauale kulus lambaliha ära. Sügiseti tapeti mitu lammast korraga ja soolati tünni. Ka vasikaliha soolati. Mõnes peres oli kombeks suvel päikese käes soolatud sealiha kuivatada.

Hobuseid peeti enamasti kahe-kolme pere peale. Need siis käisid talust tallu, ühel nädalal söötis üks pere, järgmisel teine. Isegi lehma jagati mõnikord mitme pere vahel.

Heinamaa oli talude kaupa jagatud siiludeks nagu põlludki. Karjamaad olid ühised. Suvel aeti igal hommikul Iambad saarel kahte ja lehmad kolme karja, öhtul korjas iga pere oma loomad kokku ja ajas Iauta. Heina- ja põllumaid ning õuesid, kuhu Ioomad minna ei tohtinud, piiras lattidest tara või kiviaed. Nii pääsesid Prangli lapsed karjaskäimisest.

Eestirand – Aurulaev Eestirand valmis 1910. aastal Šotimaal ning oli hiljem Eestis kasutusel kalapüügi- ja kaubalaevana.

1932. aastal ostis laeva 120 000 krooni eest heeringapüügi seltsi osaühing Kalandus. Samal aastal saabus laev Tallinna. Laev nimetati ümber Eestirannaks ning asus juhtima heeringalaevastikku, millesse kuulusid veel püügilaevad Põhjarand, Läänerand, Harjurand ja Virurand.

1940. aastal laev natsionaliseeriti ja võeti hiljem Punalaevastikku, kus teda kasutati transpordilaevana. 1941. aasta augustis taandus Punaarmee Wehrmachti eest ja valmistus Eestist evakueeruma. Eestirand pandi transportima samal aastal Punaarmeese mobiliseerituid Kroonlinna. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõnede allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest), nende hulgas ka ligi 40 Eesti kõrgemat ohvitseri, kes olid arreteerimislainest kõrvale jäänud. Konvoi väljus Tallinnast 24. augustil kell 10.

Keri saare juures ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Laev sai kaks pommitabamust, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi veepinnale. Tekkinud kaoses hüppas mitusada meest üle parda, enamik neist uppus. Laeva kapten Boris Nelke keeldus hoolimata punase politruki ähvardusest edasi sõitmast, vaid juhtis lekkiva laeva Prangli saare lähedusse madalikule.

2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest jõudis laevalt Pranglile. Väidetavalt olid punasõdurid üritanud laevalt saarele ujujaid algul ka tagasi merre ajada. Suurema pundiga saarele jõudnud, võeti seal kolonel Arved Engmanni juhtimisel võim enda kätte. Kohapeal olevatelt vene sõjaväelastelt võeti ära relvad ning kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp. Hiljem jõudsid pääsenud tagasi mandrile, mis oli juba Saksa võimu all. Saarel on hukkunute kalme koos dolomiidist samba ja puidust mälestusristiga.

Gaasiauk– Prangli geoloogliseks iseärasuseks on, et saarel leidub maagaasi, mis on tekkinud enne viimast jääaega seal kasvanud taimede ja turba lagunemisest. XX sajandi alguses kaevati Prangli ligiduses Keri saarel veekaevu, aga välja hakkas tulema maagaasi. 

1924. aastal viidi saarel läbi naftaotsinguid ja avastati gaasileiukoht. Puuraukudest sügavusega 70-130m tungis välja metaan. Gaasi esineb kolmel tasapinnal. Gaasipuurauke rajati juurde 1946–1960, kuid siis selgus, et esialgsed hinnangud gaasi kogusele olid olnud ekslikud ja gaasi ammutamine ei ole majanduslikult tulus.
Veel 2012. aastal taheti gaasileiukohti täpsemalt uurida, kuid leiti siiski, et majanduslikku kasu sellest loota pole, Prangli gaasivarud ei suudaks katta isegi saare enda vajadusi, suurtootmisest rääkimata.

Prangli Laurentsiuse kirik – 

Prangli Laurentsiuse kirik on üks väiksematest Eesti puukirikutest. Kirik valmis 1848. aastal. Arvatavalt oli samal kohal kabel juba mõned sajandid varem, mille ehitanud legendi kohaselt merehätta sattunud soomlastest hülgepüüdjad. Nimelt kandnud torm nad just lauritsapäeval lahtimurdunud jääpangal Prangli saare alla ning tänuks selle eest lubanud nad kabeli ehitada. Kabeli koha valikul jõuti üksmeelele sõelaga vett kandes – sinna, kus sõel kõige paremini vett läbi laskis, ehitus püstitatigi. Kiriku teevad unikaalseks tapetseeritud seinad. Kirik renoveeriti põhjalikul 1860. aastal, mille käigus paigaldati sinna ka orel.

Pranglisaarte Muuseum – Lääneotsa külas asuv muuseum, mis tutvustab Prangli saartega (Väike– ja Suur-Prangli) seotud kultuuripärandit. Prangli talurahvamuuseumis on üleval püsiekspositsioon Prangli ja Aksi rannarahva elust sajandite vältel. Seal võib näha kalavõrke, hülge tangi ehk 4–5 m pikkust hülgepüügil käimise suuska, samuti on tarbeesemeid petroolilambist kuni võipütini.