Libahundi JÄLG

Kallavere 22.10.16

21.11.2016

24.10.2016  Stardiülesanne A  Stardiülesanne B
23.10.2016  Heiki pildid   Aleksander Gusjevi pildid     Tiiu pildid
23.10.2016
Sügisetapp Kallaveres on tehtud, täname kõiki Libahundil osalejaid aktiivse kaasalöömise eest!

Suure kahjutundega peame aga mainima, et kahetsusväärne kukkumine järsul nõlval viis ühe rattarajal osalenu raskes seisundis haiglasse. Täname kõiki kaasvõistlejaid, kes osutasid kohest abi ja infomeerisid kiiresti korraldajaid. Kutsume siinjuures veelkord kõiki seiklejaid olema tähelepanelikud ja hindama riske looduses liikudes objektiivselt.
23.10.2016  Esialgsed jooksuraja tulemused(sh rattaraja tulemused)
21.10.2016 GPS jälgimine    Võistluskeskuse skeem
17.10.2016  Rajainfo
13.10.2016 Võistluskeskus, start ning finiš on Maardu Gümnaasiumis, Kallavere, Maardu, Ringi tn 64a.  Peale võistlust on võimalus pesemiseks  Maardu Gümnaasiumis (naised, 4 dušši) ja  1.2 km kaugusel asuval Maardu linna jalgpallistaadionil (mehed, 8 dušši).
Tallinnast Viru terminalist sõidavad otse võistluskeskusse - Kallavare  lõpp-peatusesse järgmised bussiliinid: 100, 101, 221, 285, 286, 288.
PS: Palume toimetoitlastel, kes soovivad Libahundi lõpetades süüa vegetaarlaste suppi, kirjutada oma soovist : aktiivikas@hot.ee

Võistluspäeva ajakava :

  9.00   avatakse võistluskeskus Maardu Gümnaasiumis
  9.15   sekretariaadi töö algus
10.00 kaartide väljastamise algus
10.40 avatakse stardiala, varuge aega SI-jaamade nullimiseks!
10.45 rajameistri info, stardikaartide jagamine
11.00 jooksuraja start
11.30 rattaraja start
15.30 avatakse pesuruumid

16.00 toitlustamise algus
16.30 rattaraja finiš
17.00 jooksuraja finiš
18.30 pesuruumid suletakse
18.30 autasustatakse  võistlusklasside 3 paremat, lisaks antakse eriauhind kõige edukamale 5-liikmelisele võistkonnale, suurima osalejate arvuga organisatsioonile kahe etapi kokkuvõttes, lisaks loositakse välja vahvad eriauhinnad!

04.10.16
Suurepärased uudised! Libahundi sõbraks on saanud pereettevõte PRIILEIB! Kes veel ei tea, siis nad on võtnud suuna teravilja- ja nisuvabadele toodetele, süsivesikute sisaldus on viidud miinimumini, suhkur on üldse retseptidest väljas, säilitusainetest rääkimata. Väga mahe kraam.

Tallinna lähedal asuvat Kallavare maastiku on kujundanud fosforiidi kaevandamise tagajärjel tekkinud tehislikud suurte kõrguste vahedega maastikuvormid. Paljudele Põhja-Eesti orienteerujatele juba tuttavaid Võerdla, Jõelähtme ja Rebala kaarte kattev maastik pakub põnevaid seikluslikke ja  orienteerumistehnilisi väljakutseid.

Kallavere: Maardu külje all asuv Rootsi-Kallavere küla pakub värvikat kontrasti. Loetud sammude kaugusel kõrgetest Maardu paneelmajadest saab siseneda arhailisse ja rohkete kiviaedadega palistatud külakompleksi. Küla asustus on järjepidev muinasajast tänaseni.

 

Kallavere küla kuulub Põhja-Eesti muinaskülade hulka. Osa selle küla talusid on jäänud fosforiidikarjääri alla, osa asuvad Maardu linna alal ega oma külaga enam mingit sidet. Endistel Kure talu maadel laiub kurikuulus kriminaalne nõukogude-aegne karbiküla- potipõllundusrajoon.

Otse Maardu linna külje all paikneb kompaktne, külatänava ümber koondunud taludesülem, Kallavere küla ajalooline tuumik, mis vähemalt viimased viissada aastat on kandnud Rootsi-Kallavere küla nime. See piirkond säilitab midagi 20. sajandi alguse talude päriseks ostmise miljööst, siin on põlispuid, uhkeid kiviaedu, ajaloolisi taluehitisi ja üha laienev muuseum. Ka külaseltsil on oma osa küla tegemistes. Tänapäeva ja ajaloo nägemine ja tunnetamine siin iidses külas aitab paremini mõista meie juuri, et edasi minnes saaksime möödanikust kaasa võtta selle, millel on väärtus meile ja meie järglastele.

Kostiranna küla asub Jõelähtme valla loodeosas, põhjast piirneb Ihasalu lahega, jäädes Koljuotsa ja Piganeeme vahelisele alale, läänest ja lõunast Ülgase külaga, idast Manniva külaga ning kagust Rebala külaga. Külaelanike arv on 2012.aasta seisuga 32.

Kostiranna küla territooriumile jääb osaliselt Ülgase looduskaitseala – Ülgase pank, mille kõrgemat tipp on tuntud Hõbemäena. Maastik on astanguline ja klindiservaga.

Kostiranna nimi on tulnud Kostivere rannast. Sõnal kost:kosti on mitmeid tähendusi, neist enamik seotud külas ehk kostil käimisega, kostitamisega.  

Manniva küla asustuse täpse tekkimise aeg ei ole teada, kuid kirjalike allikate andmetele kuulus küla alates 15. sajandi lõpust Jõelähtme mõisa alla.

Manniva küla on olnud ajaloo vältel rannaküla, kus tegeldud nii kalapüügi kui talupidamisega ja elatud aktiivset seltsielu. Küla teeb omapäraseks see, et ta paikneb mitmel erineval tasapinnal. Varasem Manniva asustus paikneb põhiliselt mereranns, hilisemad majapidamised toodi mäenõlvale, mis on ka täna küla tihedamalt asustatud ala. Mannivas asuvad kaks mäge, Ristimägi ja Loomägi, ning iseloomulikud on avarad vaated.2012 aasta seisuga on Manniva külas 60 elanikku ja tugev püsiasustus.

Rebala küla. 2012. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 161 elanikku.
Varane rauaaeg on periood, mil Eestis tekkisid esimesed tänapäevani säilinud külad. Harju maakonnas on selline enam kui 2000 aasta vanuse talupojakultuuri mälestusmärgina loodud Rebala agraarajalooline kaitseala Jõelähtmes. Selle nimiküla Rebala, mille maadel asub 44 kivikalmet ja üle tosina väikelohulise kultusekivi, on andnud nime muistsele Repeli kihelkonnale, hiljem Revala maakonnale ja Tallinna (Revali) linnale. Pole aga siiski välistatud, et küla on põlise Rebaste hõimuliidu nime edasikandja.

Rebala kivikalmed paiknevad mitmes rühmas Rebala küla ümbruses, enamasti tõenäoliselt varase rauaaja kivikirstkalmed. Arheoloogiliselt on uuritud kuus kivikalmet, rahvasuus tuntud Lastekangrute nime all (asuvad Rebala külast 1 km kirde pool). 

Kõige varasem fakt Saviranna nimelise küla eksisteerimise kohta on ajalooarhiivist leitud alles 1923. aastast. Mere piiril paiknev Saviranna klint on kahe kilomeetri pikkune mere murrutusel savikivimisse tekkinud kuni 6 meetri kõrgune järsak. Sealt võib leida kivistisi, mille lained on välja uhtunud veepiiri lähedasest Kambriumi kivimist. Saviranna oli rannaküla, kus kalapüügi kõrval tegeleti ka põlluharimisega.

Merest pisut eemal paiknesid Nuudi, Kivimäe, Auamäe ja Räästu talud. Rannaküla miljöö on täielikult hävinenud, sest 70-ndate aastate keskel alguse saanud hoogne suvilate ehitus sulges juurdepääsu mereranda. Kolme tiheasustuse grupina rajati endistele talumaadele Väike- ja Suur-Saviranna ning Tiiru suvilakooperatiivid. Ajalooline asustusstruktuur lõhuti ja praeguseks on paljud suvilad ümber ehitatud aastaringselt kasutatavateks elamuteks. Viimane muinsuskaitselist väärtust oma Kivimäe talu põles maha 2011. aastal.
Praegune Saviranna küla oli Kallavere küla koosseisus kuni 2010 aastani. Põliselanike ja 70-ndatel aastatel rajatud suvilateala rahva ühise identiteedi otsimise protsessis 2006.aastal Saviranna küla nimi ennistati.

Võerdla kuulub Rebala muinsuskaitseala koosseisu. 1975 a. leiti siin V. Lõugase poolt muistne asulakoht, 3 kivikalmet ja 8 kultuse- ehk lohukivi mida on peetud Eesti pronksiaegseks (1800-500a. eKr) kultuurinähtuseks. Koos naaberkülade Rebala, Vandjala, Parasmäega on olnud üks vanemaid muistseid  asustuskeskuseid. 1241aastal valminud Taani Hindamisraamatu järgi kandnud nime Vaerael.

Vaadates Eesti Vabariigi aegset kaarti ja tänast põhikaarti, siis võib öelda, et 22-st talust üle 15 talukoha jäi1970-ndatel Maardu Fosforiidikaevanduse alla. Hävitati 2/3 külast.   Kaotatud kodude ja lahkunud inimeste meenutamiseks paigaldati Tallinna Prügila tee äärde, endise Kostivere kõrtsi varemete lähedale 5.mail, 2005a. mälestuskivi. Võerdlas asub Eesti esimene Lemmikloomade kalmistu.
Ülgase on paik, kuhu on koondunud kaunid loodusvaated unikaalse pankranniku näol, muinasaegsete kivikalmete jäänukid ning viimase sajandi jooksul tööstuslikult muudetud looduskeskkond. Ülgase pankrannik on koos teiste Eesti kaunimate rannikulõikudega arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja kandidaadiks. Siinse kalda seest avastati fosforiidi maardlad ja 1924.a alustas Ülgasel tegevust ettevõtte Eesti Vosvoriit esimene fosforiidi allmaakaevandus ja rikastusvabrik. Toodeti happelises mullas vähesel määral taimekasvu soodustavat fosforiidijahu, tollane tootmismaht küündis aastas 4000 tonnini. Fosforiidijahu rikastati vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku põlemiseni 1938.aastal. Seejärel kolisid kaevandus ja vabrikud ümber veidi eemale Maardusse, Ülgasele jäid vaid lagunevad hooneriismed ning kilomeetrite ulatuses maapõues ristuvaid kaevanduskäike.15 aasta eest lõpetati ka Maardus fosforiidi kaevandamine. Ülgase kaevanduskoobastes asub Eesti aktiivsemini kasutatavaid nahkhiirte talvitumispaikasid. Nahkhiirte kaitseks asutati 1960. aastal Ülgase kaitseala. Kaitseala hõlmab endas Ülgase panka, mille kõrgeim punkt on Hõbemägi (20 m). Paekallas on geoloogiliselt väärtuslik, kuna selles paljandub Ülgase, Kallavere ja Maardu kihistike tüüpläbilõige. Paekalda nõlvas paikneb fosforiidi leiukoht. Fosforiit on liivakivi, kivistunud mere- ja rannaliiv, kuhu iidne meri on kandnud käsijalgsete (brahhiopoodide) karbipoolmeid. Kaitsealal kaitstakse nahkhiirte talvituskolooniaid- seetõttu on kaevanduskäigud kuulutatud keelualaks.

Koljunuki: Maardust pisut ida pool küünitab merre väike poolsaar – Koljunukk. Seda omapärast nime on seostatud Kolju-taadiga, mõistatusliku vetevaimuga, keda kohalikud elanikud on ammustel aegadel kartnud ja austanud. Koljunuki vastvalminud uude ja ilusasse sadamasse on oodatud külalised nii maalt kui merelt. Lisaks mugavatele sadamateenustele on Koljunukis võimalik läbi viia konverentse ning leida öömaja.

Maardu on linn Tallinna naabruses Muuga lahe kaldal, ulatub Maardu järvest Pirita jõeni; piirneb Viimsi ja Jõelähtme vallaga. Linnas elab üle 17 000 inimese. Linna võib jaotada piirkondadeks: Kallavere, Muuga, Kroodi, Kärmu, Muuga sadama piirkond. Linna iseloomustavaks jooneks on jäänud mitmerahvuselisus. Eestlasi on linnaelanike hulgas vaid 17%, ülejäänud linnarahvas koosneb  venelastest, kes moodustavad suurima rahvusgrupi, neile järgnevad ukrainlased, valgevenelased ja tatarlased. Üldse elab linnas 55 rahvuste esindajat, kes kõik on end siin hästi ja mugavalt sisse seadnud.

Esimene kirjalik teade nüüdsest Maardust pärineb keskajast Taani vallutuste perioodist. 1241.aastal koostatud Liber Census Daniae märgib ära nii Maardu kui ka Kallavere küla. Mõisana on Maardut esmamainitud 1397. aastal. Omaaegne Maardu mõis (Maarthe) andis nüüdsele linnale nime, sest Maardu mõisale kuulunud Kroodi ja Kallavere külad on tänapäeva Maardu linna põhiterritooriumiks. Linnana on Maardu üsna noor ja tekkis tänu siinsele fosforiidimaardlale. Peale 1938. aasta Ülgase rikastusvabriku põlengut loodi riiklik aktsiaselts Eesti Fosforiit 1939.aastal uue kaevanduse ja rikastusvabriku rajamiseks. Uue tööstuskompleksi ehitus läks koheselt lahti. Ent tõelise tööstushiiu asukohaks valiti seekord Kroodi küla maad, kuhu kerkis ka uus Maardu asula. Peale II maailmasõda nõukogude võimud jätkasid Maardu fosforiiditootmise arendamist - rajati väävelhapetsehh ja superfosfaaditsehh, allmaakaevandamine asendus 1965. aastal lahtise karjäärikaevandusega. Maardu kaevandustest ja karjääridest toodeti miljoneid tonne fosforiiditooret. Kiirelt kasvav Maardu asula sai 1951. aastal alevi õigused. 1962. aastal Maardu alev allutati administratiivselt Tallinnale, arvates tööstusalevi pealinna tollase Mererajooni koosseisu. 17. juulil 1980. aastal Maardu alev sai linnastaatuse ent alluvus Tallinna Mererajooni säilis. Alles 7. novembril 1991. aastal taasiseseisvunud Eestis sai Maardu linnast täieõiguslik omavalitsus. Tänaseks on Eesti Fosforiit oma tegevuse lõpetanud. Omaaegse fosforiidilinna suuremad tööandjad on tänapäeval kiirelt arenev Muuga sadam ja Iru Elektrijaam.